Definition and meaning of vaim

1.–31. märtsil toimub informaatika-alaste artiklite kirjutamise võistlus!

Allikas: Wikipedia

Vaim (vanakreeka keeles πνεύμα (pneuma), νοῦς, ka ψυχή, ladina keeles spiritus, mens, ka animus, anima, saksa keeles Geist, inglise keeles mind, spirit, prantsuse keeles esprit, vene keeles дух) on filosoofias, religioonis, teoloogias ja ka teaduses kasutatav hargnenud tähendusväljaga mõiste.

Ülevaade tähendustest koos täpsustuslinkidega

Eesti rahvakeeles on sõnal "vaim" olnud mitu tähendust.

• Vaim on eesti rahvausundis elusolendite omadus ("eluvaim").
• Vaim on uuemas eesti rahvausundis "tont" või "kummitus".

Eesti kirjakeeles on sõna "vaim" tähendused suuresti kujunenud saksa sõna Geist mõjul ning seetõttu rahvakeelsetest tähendustest lahknenud.

Ka eestikeelses filosoofiaterminoloogias tugineb sõna "vaim" kasutamine põhiliselt saksa keelele ega ole välja kasvanud rahvakeelsetest, eesti keelele spetsiifilistest tähendustest. Nagu ka saksa Geist, on "vaim" tõlkevasteks kahele ladina (ning ka inglise sõnale).

• "Vaim" on kasutusel tõlkevastena ladina sõnale spiritus (inglise keeles spirit).
• "Vaim" (ka: meel) on kasutusel tõlkevastena ladina sõnale mens (inglise mind).

Seoses teadvusega võib jämedates joontes eristada kaht tähendust. Esiteks mõistetakse vaimu (mens, mind) all seoses psüühikaga tundmusi, mõtlemist, taju, intellekti, õppimist jms "mentaalseid" võimeid inimestel ja ka teistel olenditel. Teiseks mõistetakse "vaimu" (spiritus, spirit) all inimese "spirituaalset", enamasti religioosselt mõistetud ning teispoolsusega seotud aspekti (sellisena mõistetuna võib vaim olla hingega samastatud või sellest eristatud).

Saksa idealismis (sealhulgas Hegeli filosoofias) ning ka näiteks Wilhelm Dilthey vaimuteaduste (humanitaarteaduste kontseptsioonis käib vaimu mõiste indiviidiüleste struktuuride kohta.

Vaimu mõiste

Tänapäeva vaimumõiste juured on antiikfilosoofias ja Piiblis.

Vaimu mõistet kasutatakse esiteks olendi (eriti inimese) tunnetus- ja tundeelu kohta. Sealjuures jääb vaieldavaks, kuidas on vaim seotud ajuga. Teoloogias ning Descartesi ja tema järgijate filosoofias on vaim mittemateriaalne; paljude loodusteadlaste ja filosoofide arvates taandub vaim neuronite funktsioneerimisele. Viimasel juhul käib sõna "vaim" lõppkokkuvõttes aju kohta. Filosoofide hulgas on käibel ka seisukoht, et kuigi vaim ei ole mittemateriaalne substants, ei ole ta ka ajule taandatud. Vaimu loomuse probleemiga tegeleb vaimufilosoofia.

Teiseks võidakse vaimu all mõelda indiviidiülesid asju, omadusi ja protsesse. Sellise sõnakasutuse levikus on olnud tähtis koht Johann Gottfried Herderi teosel "Kristluse vaimust". Hiljemalt Georg Wilhelm Friedrich Hegeli loomingust saadik on selliselt mõistetud vaimust saanud saksa keelealal üks keskseid mõisteid. Hegeli järgi ilmutab kogukondades end objektiivne vaim, kunstis, filosoofias ja religioonis aga absoluutne vaim. Ka sotsiaalteadustes kasutatakse seda sõna kogukondade iseloomustamiseks, näiteks Max Weberi teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim". Kapitalismi vaim tuleneb kapitalistlike kogukondade normidest ja väärtustest.

Filosoofia

Antiikfilosoofia

Sõna "vaim" mitmetähenduslikkuse tõttu on vaevalt võimalik üheselt öelda, mis sellele antiikfilosoofias vastab. Põhilised vasted olid pneuma ja nous, mõnes suhtes võib vasteteks pidada ka sõnu psychē, thymos ja logos.

Nii pneuma kui ka nous tähistavad nii teatud inimvõimet kui ka teatud kosmoloogilist alget. Pneuma tähendab algselt füüsilist õhuhingust, nous aga tähendas mõnikord ka midagi mittemateriaalset.

Enamasti mõeldakse inimlikku ja kosmilist sfääri lahus, kuid esineb ka mõistete segunemist ning ühe sfääri seletamist teisega. Arvatavasti etendavad sääraste mõisteülekannete juures olulist osa kaks seika:

1. pneuma puhul mõte, et liikuv õhk, hingeõhk on elu vältimatu koostisosa
2. pneuma ja nous'i puhul elusolendi omaduste (vastavalt elu ja aru) ülekandmine kosmosele:

Pneuma

 Pikemalt artiklis Pneuma

Pneuma mõistet kasutas teadaolevalt esimesena Anaximenes (6. sajand eKr): "Nii nagu meie hing, mis on õhk, meid jõuga koos hoiab, nõnda hõlmab kogu kosmost tuul (pneuma) ja õhk." (DK 13 B 2)

Pneuma mõiste oli oluline ka meditsiinis, kuhu see jõudis Apollonia Diogenese kaudu 5. sajandil eKr ning kus ta arenes Erasistratosest Galenoseni välja. Viimaselt pärineb ka hilisemas, ladina traditsioonis oluline erinestus kolme pneumaatilise printsiibi vahel, mis tekivad sissehingatud õhu ning südames tekitatud elusoojuse koosmõjus:

1. füüsiline pneuma (spiritus naturalis), mis hoiab ülal vegetatiivseid funktsioone;
2. elav pneuma (spiritus vitalis), elu ja liikumise printsiip;
3. psüühiline pneuma (spiritus animalis), hing.

Hellenismiaja filosoofias, eriti stoitsismis, segunesid pneuma mõistes inimlik võime ja kosmoloogline printsiip. Stoikutel on pneuma nii üksikhingena kui ka maailmahingena nii materiaalne substants kui ka vaimne printsiip, mis läbistab elusat kosmost ja korrastab seda. Inimese pneuma on elu alguses tabula rasa, mis seejärel täidetakse meeltemuljetega ja ettekujutustega. Pneuma on stoikutel juhtiv hingeosa, mis võimaldab elada kooskõlas loodusega.

Nous

 Pikemalt artiklis Nous

Inimlik võime

Paistab, et nous on Homerosel ning ka veel Xenophanesel võime, mis on suunatud nii meelelistele kui ka intelligiiblitele esemetele, ja ka veel Empedokles paneb mõtlemise tajuga kokku. Parmenidesel aga on nous'i esemeteks üksnes paratamatult olemasolevad, seega üksnes inrelligiiblid esemed.

Hilisemate eelsokraatikute (Empedokles, Anaxagoras, Demokritos) kohta on teada, et nad pidasid, vaimu, mõtlemist kehaliseks protsessiks. Empedoklese järgi "tunnetab sama üksnes sama", ning tunnetuse asupaik on tema järgi veri kui kõige paremini segunenud aine.

Erinevalt paljudest eelsokraatikutest pidasid Platon ja Aristoteles mõtlemist kui nous'i tegevust mittekehaliseks ning omistavad selle ainult inimesele. Peale selle teeb Platon eksplitsiitselt vahet ning väidab Parmenidese jälgedes selgelt, et teadmine on võimalik vaid meeltetaju ja keha vastasena.

Aristotelese järgi on nous (aru) "see, millega hing mõtleb ja oletusi teeb" (De Anima III, 4, 429a22jj). Nagu tajugi puhul, võrdleb ta nous't tühja vahatahvliga. Nous on afitseerimata, määratlemata, passiivne potents, mille loomus seisneb selles, et vorme vastu võttes saab ta aktuaalselt selleks, mida ta mõtleb. Ta ei ole seotud kindla elundiga, vaid on kehatu.

Nii stoitsismis kui ka epikureismis on nous materialistlikult käsitatav tunnetusvõime. Tunnetus taandub täielikult tajule, mida käsitatakse materialistlikult.

Kosmoloogiline printsiip

Anaxagorasel on nous kosmoloogiline printsiip, millel on maailmaseletuses kandev roll (ka mõnel varasemal mõtlejal esineb sarnane printsiip). Nous on tal liikumise alge, mida ta vastandab mateeriale, kuigi ta ei kirjelda seda selgelt mittemateriaalsena. Sarnane roll on Herakleitose logosel, mida too nimetab "kõike valitsevaks" ja mõistuslikuks.

Platoni järgi on maailm hinge ja mõistusega elusolend, kelle omadusi ta seletab jumalikule mõistusele viidates.

Aristotelesel figureerib jumal, liikumatu liikumapanija, kes paneb endast sõltuvat taevast ja maad liikuma lõpp-põhjusena, "nii nagu paneb liikuma armastatu või see, mille poole püüeldakse". Tolle katkematu tegevus seisneb selles, et ta mõtleb parimat eset iseennast (noēsis noēseōs). Erinevalt inimese nous'ist on jumal puhtaktuaalne.

Plotinosel on nous demiurg, kes kujundab nähtavat maailma ideede maailma eeskujul.

Vaata ka

• vaimsus
• vaimustus
• vaimukus
• vaimulik
• vaimulikkus
• spirituaalsus
• mentaalsus
• hing
• psüühika
• Püha Vaim
• meel

Kirjandus

Paul Valéry. "Vaimu kriisist." – Looming 1938, nr. 9 [[1]]

Välislingid

• Urmas Sutrop. Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim (pdf)

.